3. Minu kõige raskem periood müügikarjääris…
10. apr. 2021 | Elizabeth
Ligi 7500h müügitööd on jätnud oma jälje – on olnud “highest high’sid” ja “lowest lowsid”. Selles blogipostituses kirjutan veidi lähemalt oma mälestustest, täpsemalt ,,lowest lowst” ehk olukorrast, kus mul oli mitmeid kordi tahe alla anda. Miks ma sellest kirjutan? Sest usun, et kõikidel müügiinimestel on raskeid hetki ja niinimetatud “musti auke”, millest on võimalik välja tulla. Selle postitusega tahan innustada Sind, kallis lugeja, endasse usku mitte kaotama ning nendest üle saama.
Mõeldes müügis kogetud rasketele hetkedele, tuleb mulle esimesena meelde 2019. aasta sügis Kanadas, Alberta provintsis. Otsustasin peale 3 kuud ukselt-uksele müüki Ameerikas, pikendada suve 3 nädalat Kanadas. Peale USA suve lendasin Eestisse ning seejärel Kanadasse koos paari teise raamatumüüjaga. Enne kohalejõudmist ei olnud meil õrna aimugi sellest, milline saab olema sealne müügipiirkond, inimesed ja keskkond. Olin varasemalt vaid ühe korra vahemaandumisel Kanadas olnud, kuid teadsin lihtsalt seda, et inimesed on seal loogilisemad ning ei tee otsuseid uisapäisa. Mäletan emotsioone oma esimesest müüginädalast Kanadas, kus oli tõeliselt raske – mind valdas hirm, kurbus ja kohati tunne, et tahaks selle ukselt-uksele müügi pooleli jätta ning minna koju Eestisse koos teistega ning sotsialiseeruda. Mina olin aga valiku teinud – töötada järgmised 3 nädalat 13h päevas külmas Alberta provintsis, Rocky Mountain House linnas. Lõpuks oli olukord selline, et töötasin viimased 16 päeva järjest iga päev 13h päevas. Tagasimõeldes olin korralik tööloom! Esimesel nädalal Kanadas müüsin täpselt 0 klienti, kuigi minu viimane nullipäev pärines aastast 2017, s.t esimesest raamatumüügi suvest. Allpool on väljavõte minu parimast nädalast USAs, 2019. aasta suvest Iowas, kus müüsin üle 800 ühiku ehk teenisin üle 5600 usd.
Tõin välja screenshot’i minu esimesest müüginädalast Kanadas – 1 kliendi võlusin välja, kuid ta otsustas kahjuks oma tehingu tühistada, mida ka müügis alati paraku juhtub. Põhiprobleem oli inimeste usalduse võitmine – mäletan väga hästi üht pere, kes ütles mulle konkreetselt, et meie siin otsuseid ilma “reasearch’i” tegemata ei tee.
Tol hetkel oli mul peas vaid üks mõte – mis siis, kui järgmised 2,5 nädalat ma ei saagi ühtegi klienti? Mäletan seda hirmu tunnet majade vahel, kui peas käisidki mõtted, et mis siis, kui teen tööd täiesti mõttetult. Ka ilm oli teistmoodi – hommikul olid miinuskraadid, päeval ulatusid temperatuurid aga üle 20 kraadi, seega ka jopet tuli vahetada 3 korda päevas. Tagantjärele mõeldes oli väga isekas mõelda tulemustele, sest olen õppinud, et müügis ei saa sa kunagi mõelda vaid tulemustele, keskenduda tuleb tegevustele, mida Sa saad kontrollida ehk oma suhtumisele ja pingutusele. Üks mõte, mis mind ennast iga päev aitas, oli enda hindamine tööpäeva lõpus – hindasin igal õhtul, kas andsin endast 100% või mitte. Iga päev rahustas minu südant mõte, et andsin endast parima ja see oligi tol hetkel ainuke lootus, mis mind edasi motiveeris pingutama.
Mäletan hetke, kui juba teine nädal hakkas lõppema ning minu toakaaslane Lisete minult küsis, kas ta võib tulla töövarjuks, mille peale ma vastasin, et ei ole veel end väga “käima” saanudki. Võtsin väljakutse vastu ning see oli minu esimene hea tulemusega päev müügis, ühtlasi ka algus minu järgnevatele tulemuslikele päevadele müügis.
Üks minu tugevus on kindlasti järjekindlus – otsustasin mitte alla anda ei enda, Kanadas elavate perekondade kui ka inimeste osas, kellele tahtsin olla eeskujuks. 2019. aasta suvel olin Iowas organisatsioonijuht ning olen siiralt uskumisel, et tuleb juhtida oma eeskujuga ehk ma ei tahtnud tulla tagasi Eestisse ning öelda oma suve grupile, et ma ei andnud endast parimat ning ei olnud oma tööeetikaga eeskujuks. Seega õppisin sellest kogemusest, et ei tohi kunagi liiga vara alla anda ning “tough times do not last, tough people do”. See kehtib minu arvates mistahes igapäeva elu situatsioonis. Ja nii oligi – kokkuvõttes tegin oma karjääri tulemuselt parima teise nädala ning lõppkokkuvõttes nagu ikka müügis – numbrid mängisid minu heaks välja. Nii on alati – võidab see, kes suudab kõige rohkemate inimestega vestelda ja rääkida. Aga miks? Sellepärast, et tegin järjepidevalt tööd – nägin võimalikult palju peresid ja tegin tootedemonstratsioone potentsiaalsete klientidega ning lõppkokkuvõttes tundsin end juba aja möödudes mugavalt sealses keskkonnas. Mul on hea meel, et ei andnud alla ei enda ega teiste osas ning tagantjärele mõeldes oli see üks elu suurimaid seiklusi.
Ära kunagi anna mistahes tegevuses ei enda ega teiste suhtes alla!
Beti